Kindlasti ei taha keegi uskuda millessegi, mida pole olemas. Ka Piiblis on juttu uskmatust Toomast, kes ei uskunud Kristuse ülestõusmist enne, kuni ta sai pista oma käe ülestõusnud Kristuse haavadesse.
Kristlase suhe Jumalaga on isiklik, seda ei ole võimalik teaduslikult uurida. Nagu ei ole võimalik uurida ka armastuse olemust. On palju nähtusi, mis on olemas, kuid mida ei saa lahti seletada ega isegi mitte näha.
Kuid kas on mingeid sõltumatuid tõendeid, et Jumal eksisteerib? Jah on küll!
Vaadates Universumi struktuuri ja teket, ei saa kuidagi väita, et see kõik on tekkinud juhuslikult, mingite kaootiliste stiihiate toimel.
Esiteks on Universum lõputu ja sellega igavene. Täpselt samad näitajad kehtivad ka Jumala suhtes. Jumal on igavene ja ta viibib kõikjal. Öeldakse, et kui Jumal lõi maailma, siis kes lõi Jumala? Selle peale võib küsida, et kes lõi selle, kes lõi Jumala? Ja nii võib seda küsimust lõpmatuseni esitada. Lõpuks jõutakse välja ikkagi Igaviku juurde.
Kuidas saakski mittemillegist tekkida midagi? Kui teadalased selle suudavad ära lahendada, siis võiks ka maailm ja sinna sobiv eluvorm - inimene - iseeneslikult tekkinud olla. Paraku seda teadlased seni teha pole suutnud.
Maailm ja loodus on nii spetsiifiliselt filigraanselt loodud - kõik on täpselt paigas! Öeldakse, et Universumi (sh. ka meie Maa) ja elu teke iseenesliklult on sama tõenäoline kui see, et vanametalli lao kohal keerlev tuulispask keerutab rauakolast kokku tuliuue Boing lennuki. See lihtsalt pole võimalik!
Miks on geenides nii täpne kood, mis määrab kogu arengu? DNA? Kas tõesti iseenesest tekkinud suvaliste juhuste tulem?
Kui väidetakse, et inimene on ahvist arenenud, siis miks kõik ahvid pole arenenud? Samas ahvist arenemise teooria ei ole samuti Jumala loomislugu välistav. Jumal lõi maailma 6 päevaga. Kuid Jumala päev on midagi muud kui inimese päev. Seega areng ahvist inimeseks võis Jumala jaoks toimuda hetkega, kuid inimese jaoks tähendab see miljoneid aastaid. Kuidas loomine täpselt toimus, ei olegi tähtis, tähtis on see, et Jumal lõi inimese. Pole ju ükski teine elusolend miljonite aastate jooksul intelligentseks olendiks arenenud. Miks?
Või miks on liblika tiivadel saaklooma silmi imiteeriv muster, millega ta vaenlasi hirmutab? Miks on kalu, kelle uim on arenenud pikaks "õngeridvaks", millega teisi kalu "õngitseda"? Miks mittemürkmadu on omandanud peaaegu identse välimuse mürkmaoga, et end kaitsta?
Kas tõesti elu, erinevate liikide teke ja nende areng on kaootiline, iseeneslik stiihia, mida keegi ei suuna? Kas loomad, putukad, kalad ja linnud saavad oma välimust muuta vastavalt vajadusele ja soovile? Kas mittemürkmadu, kes pole isegi mürkmaoga samast liigist (mis välistab geenimutatsiooni!) omandab mürkmao mustri pelgalt enesesisendusega?
Kes on kogenud Jumalat, sellele on ta olemas. Kes teda isiklikult kogenud ei ole, see leiab enda ümbert ja kogu suurest Universumist ümberlükkamatuid tõendeid Jumala olemasolu kasuks. Kes seda aga eirata tahab, võib ju tõestada seda, et Jumalat pole olemas. Paraku me näeme kuhu jumalatu nn "valgustusaja arenenud inimkond" on omadega jõudnud - huku äärele!
Targem on siiski Jumalat otsida, leida ja tema tahtega kooskõlas elada. Kaotada ei ole midagi, kuid kui alles surma ajal avastatakse, et ollakse eksinud... siis on juba hilja ja tee põrgu igavestesse piinadesse on käes. Siis võib vaid kahetseda oma uhkust ja ülbust Jumala ees, kes tegelikult ootas Sind kogu Su eluajal, kuid keda Sina põlglikult eirasid... Siis on hilja, lootusetult hilja... Kui usud, ei kaota Sa midagi olulist, kuid võid võita igavese elu. Kas see pole siis väärt, et selle nimel elada, elada Jumalaga kooskõlas?
Maine elu on tühine viiv igaviku kõrval, kuid sellest viivust oleneb, kuidas veedame me edaspidi igaviku. Kas igavestes piinades, või harmoonias.