Platon (kodanikunimega Paul Kulbusch; 25. juuli (vkj 13. juuli) 1869 Pootsi – 14. jaanuar 1919 Tartu) oli eesti õigeusu vaimulik, aastatel 1918–1919 Tallinna vikaarpiiskop. Piiskop Platon oli esimene eesti rahvusest õigeusu piiskop ja on ühtlasi esimene kristlikuks pühakuks kuulutatud eestlane.
Päritolu ja haridus
Pavel (Paul) Kulbusch sündis Pärnumaal Pootsi külas õigeusu köster-kooliõpetaja Pjotr (Peeter) Kulbuschi (1842–1925) ja tema abikaasa Natalja Kulbuschi (sündinud Ivanova, 1845–1926) perekonnas. Kui väike Paul oli viieaastane, kolis perekond Viljandimaale Pilistvere kihelkonda Arussaarde.
Martüürium
Pikemalt artiklis Tartu Krediidikassa massimõrv. Sellises olukorras otsustasid õigeusu, protestandi, katoliku ja juudi vaimulikkond koos tegutseda. Moodustati delegatsioon, mille piiskop võttis vastu haigevoodis lamades. Arutati kujunenud olukorda ja käitumist selles. Piiskop ütles: "Meid saab ainult puhta jõu läbi alistada... Me teenime kirikut ja oma kogudusi. Kui peaks ootama väljasaatmine, või surm, ei tohi me ikkagi alla anda." 2. jaanuaril 1919 vangistati piiskop koos oma ülemdiakon Doriniga. Enamlased rõõmustasid, et nii kõrge vaimuliku olid kätte saanud. Nii algas piiskopi 12-päevane vangipõli, mis lõppes märtrisurmaga. Kuna piiskop eitas kõiki süüdistusi ja keeldus ülekuulamisprotokollile alla kirjutamast, viidi ta Kompanii tänav 5 asuvasse Krediidipanga keldrisse, mida enamlased vanglana kasutasid. Oma vangistuse ajal julgustas ja lohutas piiskop teisi vange. Vanglas sunniti piiskoppi paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama. 14. jaanuaril 1919 umbes kell 10 kutsus üks komissar piiskop Platoni välja. Mõne aja pärast kõlasid lasud. Siis kutsuti välja ülempreestrid Pühad Mihhail Bleive ja Nikolai Bežanitski. Vangid viidi keldrisse ja tapeti Eesti Töörahva Kommuuni Tartumaa kontrrevolutsiooni vastu võitlemise komisjoni korraldusel. Üks pealtnägija kuulis, kuidas piiskop Platonit peksti ja piinati, kuid tema suust ei tulnud ainsatki karjet. Peale õigeusu vaimulike tapeti seal veel luteri pastorid Traugott Hahn ja Moritz Wilhelm Paul Schwartz koos 14 Tartu auväärse kodanikuga. Tapmised lõpetas Julius Kuperjanovi juhitud Eesti vägede saabumine linna. Vangla uksed avati ning hüüti: "Te olete vabad!" "Hirmus oli aga pilt, mis avanes Krediitkassa sügavas keldris. Suures ruumis kaheksateist laipa hunnikus porisel ja verega üleujutatud põrandal. Seintes kuuliaugud, laes ja mujal peaaju pritsmed. Laibad olid purustatud tundmatuseni. Kuidas tapmine õieti toimus, selle kohta lähevad andmed arusaadavail põhjusil lahku. Tapetuist ei pääsenud keegi elusalt, nemad ei saa enam rääkida. Ja tapjad viisid kaasa oma õudse saladuse. Tapmisel on tarvitatud püsse, tääke, käsigranaate, kirveid ja haamreid. Võib arvata, et lasti alul kuulidega igat üksikult ja kes siis veel jäid ellu, neid raiuti tääkidega, klopiti kirvestega ja asja kindluse mõttes visati lõpuks mõni käsigranaat ka tagant järele. Suuremaks tegelaseks on olnud siin jõumees Teppan, kes hiljem olevat saanud punaväes surma. Kaastegelasist mõned on kukkunud hiljem meiepoole vangi ja neid pole enam ka elavate kirjas. Laipade virnad Toomemäe anatoomikumis, ei ole kunagi toodud nii suurt hulka laipu korraga anatoomikusse, kui pärast veresauna keldris. Masendav oli seegi pilt siin. Kui keldris äratas tülgastustunnet verega porile sõtkutud muldpõrand, aurava vere ja värske liha pilt, siis siin mõjus ilmne purustamisetöö inimeste kallal. Siin nad lamasid, need süütud inimesed, keda oli tapetud elajalikult. Õpetaja Schwartsil pealuu löödud sisse mingi raske asjaga, preester BIeivel ränk kirvehaav nina kõrval moonutanud näo tundmatuseni, Bežanitski näost jäänud järele ainult verine auk halli habemetutiga lõualuu otsas. Teises seinas eraldi meist, lamasid kolm tundmatut laipa, kellel peajäänuseina ilutsesid keha küljes veel alumised lõualuud ja tükk kuklatagust komi. Sarnaseid purustisi vaadates ei saanud kuidagi jagada kohalikkude ekspertide arvamisi, nagu ei oleks vangide kallal tarvitatud löögiriistu. Igatahes oli tapjail tahe laipu tundmatuks muuta, sest enne mahalaskmist oli lastud vangidel võtta kõik riided, peale aluspesu, seljast." (Teataja (Rootsis), 7 aprill 1979) Arstlik ja kohtumeditsiinlik ekspertiis tuvastas, et piiskop Platonil oli seitse täägihaava. Rinda oli lastud kuule, üks ka läbi vasaku õla ja üks paremasse silma. Kolju tagaosa oli sisse pekstud. Enne tapmist oli teda piinatud. Piiskop Platon maeti 18. jaanuaril Tartu Jumalaema kirikusse. Eesti valitsus andis aga korralduse tuua surnukeha pealinna. Nii peetigi Tallinna Issandamuutmise kirikus riiklikud matused. Rahva nõudmisel ei maetud kirstu enne järgmist pühapäeva. Lõpmata voolas rahvast piiskop Platoni sarga juurest mööda, näidates oma austust. 1931 pandi Tallinna Issandamuutmise kiriku ette Piiskop Platoni büst, mille autoriks on Amandus Adamson. Piiskop Platoni haud on püsinud tänini Issandamuutmise peakirikus. Kõigile Eesti õigeusklikele on see püha paik. Tartus, endise Krediidipanga keldris asub mälestuskabel, välisseinal aga Paul Kulbuschi mälestusele pühendatud bareljeef. Pühakuks kuulutaminePiiskop Platoni mälestus kestis edasi Nõukogude okupatsiooni eest Läände pagenud õigeusklike seas. Nõukogude võimu all olnud kodumaal ei oleks kõne allagi tulnud tema pühakuks kuulutamine. 18. augustil 2000 kuulutas piiskop Platoni pühakuks Vene Õigeusu Kirik. 15. septembril 2000 kuulutas piiskop Platoni pühakuks Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat. |
|
1922 aastal võttis Eesti Aposteliku Õigeusu Kiriku täiskogu vastu otsuse, põlistada piiskop Platoni märtrielu mälestus tema nimelise teenetemärgi asutamise läbi. Kõrge autasu annetamine jäi vastavalt statuudile metropoliidile, mida võidi anda kirikule osutatud teenete eest - nii vaimulikele kui ka ilmalikele isikutele. Ühena esimestest sai selle tunnustuse osaliseks 14.detsembril 1924 riigivanem Konstantin Päts.
1924.a võttis EAÕK Sinod vastu Piiskop Platoni mälestusmärgi annetamise reeglid, mida täiendati aastal 1928. 1935. a kinnitas Eesti Vabariigi Valitsus lõpliku EAÕK põhimääruse, mille § 11 sätestab aumärkide andmise õiguse.
1944. a toimis õigusjärgne kirik edasi paguluses. Sinod annetas paguluses 97 Piiskop Platoni ordenit: I järku - 4, II järku - 28, III järku - 65.
1996. a taastati EAÕK õigused kodumaal. Alates sellest hetkest on toimunud pidev Moskva Patriarhaadi eesti Õigesusu Kiriku ebaeetiline ja ebakanooniline rünnak EAÕK järjepidavuse ja olemasolu vastu.
Pealaul pühale Platonile 5. viisil
Auväärne isa Platon, / sinu elu, su töö ja su õpetused /
ehtisid sinu piiskopiametit pühaduse rüüga, /
aga sinu kannatamised tegid tühjaks selle maailma hirmuvalitsejate väe. /
Ustavusest oma kõige kallimale sõbrale Kristusele /
andsid sa vabatahtlikult oma elu /
ja kuulutad seeläbi, et Tema kuningriigi headused /
on paremad kui kõik kaduvad asjad. /
Nüüd palume meie sind: / Palu meie eest armulise Jumala ees, /
et Ta kaitseks Eestimaad ja kogu meie rahvast, /
täidaks meie südamed oma hellusega //
ning laseks meie hingedes oma armu seemned kasvada.
Kondak pühale Platonile 3. viisil
Oma heade tegude ja piiritu kaastunde eeskujuga /
võtab püha Platon ära meie ahastused ja eksimused, /
lastes meil puhata Jumala lõpmatus armastuses igakord, kui me seda palume. /
Tuues ohvriks omaenese elu teeb ta lahti akna /
ja laseb meil näha seda, kes tuleb – ülestõusnud Kristust. /
Meie palume Sind, kõigevägevam Issand – / Isa, Poeg ja Püha Vaim, /
lase meil kõigil kuulsa piiskopmärtri Platoni palvete läbi /
oma maise elurännaku lõppedes astuda // Sinu Kuningriigi auhiilgusesse.